Täna on mu Mamma kolmas surma-aastapäev. Selle tõttu otsustasin siia panna Andy river workshopi põhjal kirjutatud teksti, Kirjutatud 13ndal. Kandsin siis ette ka. Aga panen selle ka siia tänasesse päeva. Peamiselt küll enese jaoks mälestuseks.

***

Tolm veekohal nii nagu ta on alati olnud

Kevadel, mil justkui kaunis on

 

Tolm vee kohal ärkab ellu lendab ringi haarab endasse väikeseid peeglitükke päikeselt.

Ja siis köha. See lõputu köha iiveldus ja lämbumine. Tolm teab kõike täpselt. Ilus, peeglitükke täis maastik jõe kohal teab oma väge. Kusagil kahe köhahoo vahel vaatan vette. See vesi on olnud minuga nii pikka aega. Peaaegu sama kaua nagu vesi minu kehas, mu nii-öelda vee-või veresoontes. Mu seest voolab vesi vette. Ja jõesängis voolav vesi tõuseb korraga üles. Ta tiirleb ja keerleb ja järsku näitab end. Inimesesarnase, kuid mitte päris inimese moodi ta on. Veesarnane aga mitte päris vesi ta on. Ta õlale istub vares. Selle mitte päris inimese ja mitte päris vee õlale istub vares.

Kräääää wäää wäuuuuuu kräuuuuuu

Vaatab ta mulle otsa. Korraga taipan, et ma peaaegu nagu saaksin aru vareste keelest või mõttemaailmast. Tal on targad silmad. Ta vaatab mind. Jääb ainiti vaatama nagu näeks inimest esimest korda.

Ja siis lendab ta minema. Kaob kuskile kõrgele ära ja vesigi vajub alla.

Aga tolm jääb. Tolm veekohal kevadel mis justkui kaunis on.

Ja köha.

Ühel hetkel peatun jälle ja näen, kuidas veepinnale tõusevad kõrged kuldsed tikk-kontsad ja väga vana, ent ikka veel sädelev tantsukleit, millega sel ajal, kui peod veel elus olid, rock´n´ roll-i tantsiti. Ja väga vana plaat täis blues-i.

Ma tean, mida see tähendab. Näen, kuidas jõevool hetkeks peatub. Jõest hakkab välja voorima inimesi. Neid on sadu, võib olla isegi tuhandeid. Viikingitest kuningateni.

Kõige taga on tantsiv heleblond naine, kes meenutab omaaegseid filminäitlejaid.

Mu vanaema tõuseb jõest noore elurõõmsa naisena. Korraga hakkab mängima muusika ja vanaema tantsib ja tantsib ja tantsib. Täpselt nii nagu ta surmani tantsis. Kella kuueni hommikul.

 

Korraga sel kevadel, mis ehk päriselt ka ilus on, ununeb köhagi hetkeks. Ja isegi tolm, ka see tolm on vanaema hoogsa tantsuga minema pühitud.

Kaugel eemal istub seesama vares, keda enne nägin ja naerab

Kräuuuuuuu. Wräuuu wääää kwräää