VESI

Seiskun vaikin taamal

Kaljud nendel tuhanded näod

Laperdavad tuules ja

Justnagu tahaksid midagi öelda

Ometi jätavad ütlemata

Ajastute tagune tuul toob

Põlvede tagused mõtted

Seiskun vaikin kuulatan

Laman enese sängis

Vaatlen kuidas inimesed pöörlevad

Ümber iseenda mängivad

Keerukuju allika juures ja

Viskavad pikali

Ülal taevasinas lainetavad

Tuhanded pilved nende peegeldus

Allikal toob meelde olemise

Pilved nagu naeraksid

Allikas naerab vastu

Lahti lasta las voolab minema

See mida enam vaja pole

Avada ennast las voolab sisemusse

See mis pilved ja allika

Üheks ja samaks teeb.