Täna on mu Mamma kolmas surma-aastapäev. Selle tõttu otsustasin siia panna Andy river workshopi põhjal kirjutatud teksti, Kirjutatud 13ndal. Kandsin siis ette ka. Aga panen selle ka siia tänasesse päeva. Peamiselt küll enese jaoks mälestuseks.
***
Tolm veekohal nii
nagu ta on alati olnud
Kevadel, mil justkui kaunis on
Tolm vee kohal
ärkab ellu lendab ringi haarab endasse väikeseid peeglitükke päikeselt.
Ja siis köha. See
lõputu köha iiveldus ja lämbumine. Tolm teab kõike täpselt. Ilus, peeglitükke
täis maastik jõe kohal teab oma väge. Kusagil kahe köhahoo vahel vaatan vette.
See vesi on olnud minuga nii pikka aega. Peaaegu sama kaua nagu vesi minu
kehas, mu nii-öelda vee-või veresoontes. Mu seest voolab vesi vette. Ja jõesängis
voolav vesi tõuseb korraga üles. Ta tiirleb ja keerleb ja järsku näitab end.
Inimesesarnase, kuid mitte päris inimese moodi ta on. Veesarnane aga mitte
päris vesi ta on. Ta õlale istub vares. Selle mitte päris inimese ja mitte
päris vee õlale istub vares.
Kräääää wäää
wäuuuuuu kräuuuuuu
Vaatab ta mulle
otsa. Korraga taipan, et ma peaaegu nagu saaksin aru vareste keelest või
mõttemaailmast. Tal on targad silmad. Ta vaatab mind. Jääb ainiti vaatama nagu
näeks inimest esimest korda.
Ja siis lendab ta
minema. Kaob kuskile kõrgele ära ja vesigi vajub alla.
Aga tolm jääb.
Tolm veekohal kevadel mis justkui kaunis on.
Ja köha.
Ühel hetkel
peatun jälle ja näen, kuidas veepinnale tõusevad kõrged kuldsed tikk-kontsad ja
väga vana, ent ikka veel sädelev tantsukleit, millega sel ajal, kui peod veel
elus olid, rock´n´ roll-i tantsiti. Ja väga vana plaat täis blues-i.
Ma tean, mida see
tähendab. Näen, kuidas jõevool hetkeks peatub. Jõest hakkab välja voorima
inimesi. Neid on sadu, võib olla isegi tuhandeid. Viikingitest kuningateni.
Kõige taga on
tantsiv heleblond naine, kes meenutab omaaegseid filminäitlejaid.
Mu vanaema tõuseb
jõest noore elurõõmsa naisena. Korraga hakkab mängima muusika ja vanaema
tantsib ja tantsib ja tantsib. Täpselt nii nagu ta surmani tantsis. Kella
kuueni hommikul.
Korraga sel
kevadel, mis ehk päriselt ka ilus on, ununeb köhagi hetkeks. Ja isegi tolm, ka
see tolm on vanaema hoogsa tantsuga minema pühitud.
Kaugel eemal
istub seesama vares, keda enne nägin ja naerab
Kräuuuuuuu.
Wräuuu wääää kwräää
