laupäev, 16. mai 2020


Kellad tiksuvad ajast mööda
Iga kell isemoodi häälega, rütmiga.
Kellad jäävad ajast maha
Kiirustad ühest ruumist teise
Muutuvad aja piirjooned
Aja seinad on igas ruumis
Isemoodi
Ühes kohas
Vajuvad nad üksteise sisse,
Järgmises lahknevad kaheks
Ühes on vetruvad, järgmises
Kivirasked, tugevad ja kõvad.
Kellad aina tiksuvad tiksuvad tiksuvad
Kuni järsku leiad end unenäost
Vaikus täidab kõiki
Ilmaruume
Ja aeg on seiskunud.
Kõik kellad su ümber
On tummad.
Ja maailm on vakka.

kolmapäev, 6. mai 2020


Vaikus.
Täna on päike veel ere
Ehkki kevad toimuks
Nagu sügisel
Sinised lehed kõikjal
Maa peal laiali
Virvendab
Pilved põrkuvad kokku
Hakidki on aastaajad
Segamini ajanud.
Jooksen mööda kruusateid
Ja nopin tolmukübemeid
Õhust kopsudesse.
Vaikus. Hingeldus. Peatus.
Uus tee läheb edasi
Paralleelsel sirgel.
Uus ja õige tee
Kus kõik haigused
On ammu ununend.

  Mägi Sa suitsed läbi tumeda õhu läbi öö ja õhtu Mustade randade looja suur mägi sinu suits On alati sinuga. Su teekond on olnud lõppematu ...