Vaiksed õhtud, vaiksed päevad

Tasapisi lähed õigemaks.

Silmad - enne olid pahupidi -

Näevad järsku päikest

Ei vaata enam viltu,

Täitsa otse vaatavad,

Enda ette, enda teed.

Ja siis hakkad minema

Horisondi taha.

Seal on kummalised loomad

Kummalised taimed

Kõik on hiigelsuured

Ja kõik räägivad.

Ühes sajandis vaid sada

Sekundit

Seal seisad laes ja kõik on teisiti

Ja näedki kõike teisiti.

Kõik Su ümber tundub uus.

Silmad - enne olid viltu - pahupidi

Vaatavad nüüd otse, ikka otse,

Enda ette sinna,

Kuhu läheb õige tee.

Puud kasvavad soo all

Vaikselt ilma mureta

Nende latvade all on linnad

Sa astud mööda sood ja rajalt kõrvale

Jääd järsku puulatva kinni

Ja hakkad läbi soovee ikka alla vajuma

Vajud ja vajud nii kaua

Kuni leiad end järsku linnast

Imeilusast linnast, kus elab hulk

Kummalisi olendeid,

Mõnel neist on saba

Mõni täpselt inimesesarnane

Ainult hiigeltiibadega

Nad kõik üritavad sinuga rääkida

Sulle midagi öelda,

Kuid sina ei saa veel päris täpselt

Nende keelest aru.

Seisatad ja hakkad mõtlema, selle üle,

Kuhu järsku oled sattunud

Meenub et olid soos, jäid puulatva kinni ja siis

Hakkasid vajuma.

Uks avanes ja sattusid hoopis mujale

Siinsamas eksisteerivasse maailma

Olendid üritavad ikka veel midagi sulle öelda,

Midagi edasi anda.

Kuni järsku sa kerkid, kerkid, kerkid ja jõuad tagasi

Puulatva, sohu, matkatee äärde,

Sinna, kus ennegi olid.

Ainult, et nüüd on kõik teistmoodi,

Sa tead, et sul on ligipääs kõikidele maailma saladustele,

Kõikidele maailma oskustele,

Et sulle ei saa mitte keegi enam liiga teha
Sa oled alati kõikjal puutumatu.

Vaba.

Ükski tõbi ei laasta sind.

Vaata, vihma sajab.

Loodus omaette toimetab

See aasta teisiti.

Tühjad tänavad ja üksildane vihm

Tilgub räästa all

Ja langeb sinna, 

kuhu tuvid ennast

tuulevarju sättinud.

Vaata, vihma sajab.

Üksildane vihm.

Välja, välja.

Tahab Vaim.

Kindad kätte,

Sallgi silmini

Kevadel saab

Niigi jalutada.

Udus kauge kuma

Variseb kokku see mis peab

Püramiidid pööratud on tagurpidi

Silmad põletatud tuhaks

Mustad hambad

Krobeline nahk saanud mustaks tuhaks

Siis haihtunud seegi.

Midagi ei ole enam karta

Seisan väljaspool

Selle maailma piire

Teises, uues, paremas.

Seisan Elu sees.

Siin on rahu, vaikus,

Varisenud kokku see mis peab

Püramiidid pööratud on tagurpidi

Lossid vajuvad maa alla

Värskus igas millisekundis.

Vaim tuhiseb läbi silma.

Põletab ta.

Mina olen vaba.

Haigus

Vaikus

Tänavad on tühjad

Päikese käes

Laperdavad üksikud linad

Silmad

Suu

Ja nina

Kõik eraldi

Väljakule laiali pillutatud

Üksik lind

Kelle peast

On kadunud suled

Nokib neid

Haarab ripsmed silmadelt

Sätib need endale sulgedeks

Lendab kaugele ära

Kellegi võõra akna alla

Ja poetab end läbi avatud akna

Võõrale asemele
Tuues endaga kaasa

Tundmatuid lõhnu,

Tundmatut tolmu

Tundmatud ripsmed.

Sa vaata kus on see maailm

Väikene uks sinu südame juures

Lähed sisse

Aken ja selle taga

Roheline aas

Kõik teed on seal

Sajad rajad jooksevad seal

Sinu südame taga on puhtus

Kõikidesse maailma paikadesse

On sul juurdepääs seal.

Südame taga on alati rahu

Vaikus ja kõikvõimalikkus.

Mitte midagi kunagi halba ei juhtu

Kui keskendud sinna ja soovid

Kõik, mis on selguses

Kõik, mis on päriselt

Kõik täitubki kohe

Sa vaata, kus on see maailm

Su sees.

Seal ongi su elu

Ja täitumine.

Ta silmad olid tühjalt sinised

Nagu sada mesilast

Oleks neist läbi lennanud

Jätmata endast

Ainsatki jälge

Tema soontes voolas

Alumiinium ja nahk oli hõbejassinine

Tema tavatu olek ja säravad hambad

Joonistasid õhku

Suitsurõngaid

Enne jõge pööras ta paremale

Siis vasakule

Siis kadus hoopiski.

Keegi ei tea, kes ta oli

Aga kõik räägivad temast.

Kas ta üldsegi olemas oli, pole teada.

Aga kõik räägivad temast.

Kord ilmus ta kauni neiuna

Siidkleidis

Tutvustas ennast,

Ütles et pärineb Hiinast.

Selles linnas surid kõik

Ainult üks väike poisike,

Kes temast kuulnudki polnud

Mängis oma mänguasjadega

Ja jäi elama.

Kuni vana eani ei teadnud ta midagi

Sellest, mis toimunud oli.

Kuni ühel päeval ahju tuld tehes

Võttis kätte vanad ajalehed

Ja luges vanu uudiseid.

Üksik maskiga mannekeen

Poeaknal

Piidlemas mind, maskitut

Miks ma ei karda

Tundmatut.

Üksiku mannekeeni maskil

Kassi suu ja ehk vurrudki

Tuhisen mööda

Ei seisata.

Kõle tehasehoone

Kus kõik poed

On suletud.

Sõidan bussiga linna

Kedagi peale minu

Seal ei ole

Ega bussiski.

Kedagi ei tulegi

Tänav on tühi

Asfaldiväli

Inimesed kodudes.

Päike teretab mind.

Minu esimene hirmuta

Kevad.