Puud kasvavad soo all

Vaikselt ilma mureta

Nende latvade all on linnad

Sa astud mööda sood ja rajalt kõrvale

Jääd järsku puulatva kinni

Ja hakkad läbi soovee ikka alla vajuma

Vajud ja vajud nii kaua

Kuni leiad end järsku linnast

Imeilusast linnast, kus elab hulk

Kummalisi olendeid,

Mõnel neist on saba

Mõni täpselt inimesesarnane

Ainult hiigeltiibadega

Nad kõik üritavad sinuga rääkida

Sulle midagi öelda,

Kuid sina ei saa veel päris täpselt

Nende keelest aru.

Seisatad ja hakkad mõtlema, selle üle,

Kuhu järsku oled sattunud

Meenub et olid soos, jäid puulatva kinni ja siis

Hakkasid vajuma.

Uks avanes ja sattusid hoopis mujale

Siinsamas eksisteerivasse maailma

Olendid üritavad ikka veel midagi sulle öelda,

Midagi edasi anda.

Kuni järsku sa kerkid, kerkid, kerkid ja jõuad tagasi

Puulatva, sohu, matkatee äärde,

Sinna, kus ennegi olid.

Ainult, et nüüd on kõik teistmoodi,

Sa tead, et sul on ligipääs kõikidele maailma saladustele,

Kõikidele maailma oskustele,

Et sulle ei saa mitte keegi enam liiga teha
Sa oled alati kõikjal puutumatu.

Vaba.

Ükski tõbi ei laasta sind.