Ta silmad olid tühjalt sinised

Nagu sada mesilast

Oleks neist läbi lennanud

Jätmata endast

Ainsatki jälge

Tema soontes voolas

Alumiinium ja nahk oli hõbejassinine

Tema tavatu olek ja säravad hambad

Joonistasid õhku

Suitsurõngaid

Enne jõge pööras ta paremale

Siis vasakule

Siis kadus hoopiski.

Keegi ei tea, kes ta oli

Aga kõik räägivad temast.

Kas ta üldsegi olemas oli, pole teada.

Aga kõik räägivad temast.

Kord ilmus ta kauni neiuna

Siidkleidis

Tutvustas ennast,

Ütles et pärineb Hiinast.

Selles linnas surid kõik

Ainult üks väike poisike,

Kes temast kuulnudki polnud

Mängis oma mänguasjadega

Ja jäi elama.

Kuni vana eani ei teadnud ta midagi

Sellest, mis toimunud oli.

Kuni ühel päeval ahju tuld tehes

Võttis kätte vanad ajalehed

Ja luges vanu uudiseid.