VESI

Seiskun vaikin taamal

Kaljud nendel tuhanded näod

Laperdavad tuules ja

Justnagu tahaksid midagi öelda

Ometi jätavad ütlemata

Ajastute tagune tuul toob

Põlvede tagused mõtted

Seiskun vaikin kuulatan

Laman enese sängis

Vaatlen kuidas inimesed pöörlevad

Ümber iseenda mängivad

Keerukuju allika juures ja

Viskavad pikali

Ülal taevasinas lainetavad

Tuhanded pilved nende peegeldus

Allikal toob meelde olemise

Pilved nagu naeraksid

Allikas naerab vastu

Lahti lasta las voolab minema

See mida enam vaja pole

Avada ennast las voolab sisemusse

See mis pilved ja allika

Üheks ja samaks teeb.

 

Läheb mööda

         Trammirööpaid

Helesinine

         Vares

Kelle jalgade alla

Vee peal

       Ilmuvad lestad

Kelle keha katavad

         Siis soomused

Kui vihm ta peale

      Sajab

Läheb mööda

Trammirööpaid

  Vares

Helesinine

Silmad söemustad

Seemneterad

              Igas hetkes

Kasvab neist

Vaikseid

           Raadiolaine-

Sahinaid

Neoonseid roheseeni

       Ta läheb

Ta tee on talle teada

     Ta seob üheks tuleviku

Ja väga kauge ajaloo

   Ta läheb mööda

Trammirööpaid

              Valgele väljale

Valge välja

     Valge heli sisse

               Ja siis......

  vaaaaaaaaaashshshshshhshhhhhhhhhhhh
              .......

 

Nüüd ärkab

Ja ilmub

Linnujalgne

Elevanditaoline

Suure seene all elav

Ürgaegne olend

Oma londiga ta puhub

Ja sööb enda sisemist õhku

Ihu ja

Ilu

Ta on siin

Enne, kui öö

Värvib tumedaks metsad

Ja põllud

Enne, kui

Taevas on võitlevad tuled

Ja kuulid

 Kadri Sildvee tegi minuga intervjuu Raamatukoi blogi jaoks. Lisan lingi ka siia: 

https://blogi.raamatukoi.ee/2022/12/19/luule-on-sisemine-sund/ 

 Ilusat homset pööripäeva kõigile! :)

 

Uks

Keegi kasvab läbi ukse

Ukse taga on suur ja pehme lumi.

Lume kohal on suur ja tume lagi.

Lae taga ei näi kedagi olevat

Viskad midagi õhku,

See jääb sinna rippuma

Siis tõused isegi üles

Sirutad end eseme järgi

Sa kasvad läbi ukse

Kasvad kasvad kasvad kuni täidad

Enesega kogu oleva

Ja asi milleni küünitasid

On järsku su sees

Sa oled see asi

Oled andnud asjale näo

Valgud laiali abstraktsetesse vormidesse

Mida kirjeldadagi ei oska

Ja sealt kasvad veel edasigi. Seal on sadu uksi millest läbi kasvada

Kasvad ja kasvad ja kasvad

Iga hetk loob uusi aegruume

Sa oled kõikjal kõik

Laialivalguv ja terviklik

Abstraktsioon 

Aina kasvad edasi

 

Kaugele on jäänud kõik linnad

Nii nagu ka maa

Ja taevas

Kaugele on jäänud inimesed

Ainult pilved veel on

Minuga

Minuga samased

Maa ja taeva

Vahepealne olek nagu sein

Milles on väikesed augud

Näeb sisse ja näeb välja

Ja kõige parem veel on

Istuda avause kohal

Ja vaadata alla.

Üksik lind

Üksik kiri

Üksik paberist laev

Liigub linnuparvede tulekuni

Üles ja alla.

Ja siis nad saabuvad

Kaootiliselt lendavad pilvede all

Olles räsitud sõjast nende kodude pärast

Oodates talve

Et lennata ära

See meie tuhandepealine

Linnuparv

 

17.09.22

 

Minu silmad on jäänud samaks

Aga pilk on muutunud

Kuid üks on kindel

Nii nagu varem

Ei vaata ma tänagi

Täiskuu poole

Tõmban kardina ette

Lähen mujale

Uljalt vaatan kuristikust alla

Hüppan selleks et lendu tõusta

Ja nii lendangi kuni mu juurde

Tuleb kõnelev hobune

Ta on minu sõber

Siin maailmas on ta mu parim sõber

Vähemalt nii ta ütles

Hüppan talle selga ja kihutan

Tunnen kuidas kõik takistused

Eemalduvad minust

Kappame kappame kappame

Olles ometi vaba

Luues ennast ise igas hetkes uueks

 

15.09.22