Mägi

Sa suitsed läbi tumeda õhu läbi öö ja õhtu
Mustade randade looja suur mägi sinu suits
On alati sinuga.
Su teekond on olnud lõppematu sa algad ja lõpped iseenesest
Sa lood saare ja külvad ta üle
Tuha suure halli tuhaga
Su mustad kivid vahel on punased su ojade kärestike vahel
Loivavad kilpkonnad
Suur ja ilus ja hirmutav oled
Sädemetest mida sa paiskad
Joobub kõik elav
Sa suur mägi sa kord juba kutsusid mind
Nii mõnigi kord mõtlen sulle et mida sa veel
Mulle ütleksid
Aeg ja vahemaa sulle ei loe ju
Oled kõikjal kohal korraga
Vabadus sinus kandub igasse kes sinusse on vaadanud
Kuumaastike peegel oled sa
Tumehall taimedeta maastik
Kõrgel sinu sisemuse kohal
Õhk saab järsku otsa
Oled sild taeva ja maa südamiku vahel
Läbi sinu algab ja lõpeb kõik
Ja enne kui päev pöörab päikese
Plahvatad sa taaskord

 

10.05.2023

 

 Täna on mu Mamma kolmas surma-aastapäev. Selle tõttu otsustasin siia panna Andy river workshopi põhjal kirjutatud teksti, Kirjutatud 13ndal. Kandsin siis ette ka. Aga panen selle ka siia tänasesse päeva. Peamiselt küll enese jaoks mälestuseks.

***

Tolm veekohal nii nagu ta on alati olnud

Kevadel, mil justkui kaunis on

 

Tolm vee kohal ärkab ellu lendab ringi haarab endasse väikeseid peeglitükke päikeselt.

Ja siis köha. See lõputu köha iiveldus ja lämbumine. Tolm teab kõike täpselt. Ilus, peeglitükke täis maastik jõe kohal teab oma väge. Kusagil kahe köhahoo vahel vaatan vette. See vesi on olnud minuga nii pikka aega. Peaaegu sama kaua nagu vesi minu kehas, mu nii-öelda vee-või veresoontes. Mu seest voolab vesi vette. Ja jõesängis voolav vesi tõuseb korraga üles. Ta tiirleb ja keerleb ja järsku näitab end. Inimesesarnase, kuid mitte päris inimese moodi ta on. Veesarnane aga mitte päris vesi ta on. Ta õlale istub vares. Selle mitte päris inimese ja mitte päris vee õlale istub vares.

Kräääää wäää wäuuuuuu kräuuuuuu

Vaatab ta mulle otsa. Korraga taipan, et ma peaaegu nagu saaksin aru vareste keelest või mõttemaailmast. Tal on targad silmad. Ta vaatab mind. Jääb ainiti vaatama nagu näeks inimest esimest korda.

Ja siis lendab ta minema. Kaob kuskile kõrgele ära ja vesigi vajub alla.

Aga tolm jääb. Tolm veekohal kevadel mis justkui kaunis on.

Ja köha.

Ühel hetkel peatun jälle ja näen, kuidas veepinnale tõusevad kõrged kuldsed tikk-kontsad ja väga vana, ent ikka veel sädelev tantsukleit, millega sel ajal, kui peod veel elus olid, rock´n´ roll-i tantsiti. Ja väga vana plaat täis blues-i.

Ma tean, mida see tähendab. Näen, kuidas jõevool hetkeks peatub. Jõest hakkab välja voorima inimesi. Neid on sadu, võib olla isegi tuhandeid. Viikingitest kuningateni.

Kõige taga on tantsiv heleblond naine, kes meenutab omaaegseid filminäitlejaid.

Mu vanaema tõuseb jõest noore elurõõmsa naisena. Korraga hakkab mängima muusika ja vanaema tantsib ja tantsib ja tantsib. Täpselt nii nagu ta surmani tantsis. Kella kuueni hommikul.

 

Korraga sel kevadel, mis ehk päriselt ka ilus on, ununeb köhagi hetkeks. Ja isegi tolm, ka see tolm on vanaema hoogsa tantsuga minema pühitud.

Kaugel eemal istub seesama vares, keda enne nägin ja naerab

Kräuuuuuuu. Wräuuu wääää kwräää

 

Kuldne mees istub trepil
Teeb suitsu
Kullast on tehtud ta tuhased sõrmed
Ja kuldsed on jaladki
Sellel räämas
Augulisel asfaldil
Kuldne mees istub trepil
Tema smaragdidest tehtud silmadest
Kukub midagi
Veretaolist purpurpunast
Elavhõbedaloikudesse
Ta all.
Enam ta ei mäletagi
Mis on ta nimi
Kust ta tuli
Enam ta ei mäletagi
Kes ta olemuselt on
Nüüd on ta kuldne mees
Smaragdidest silmadega
Tema alla tekib
Aeg-ajalt elavhõbedast silmi
Nii palju metalli
Nii palju kive
Nii palju asfaldiauke
Nüüd tema ümber
Ta sees
Kõik korraga sädeleb nukralt
Ta on justkui kuju
Ent ometi hingab
Kuid enam ei mäleta
Kes ta üldse
Kunagi olnud on.

 

04.05.23