VESI

Seiskun vaikin taamal

Kaljud nendel tuhanded näod

Laperdavad tuules ja

Justnagu tahaksid midagi öelda

Ometi jätavad ütlemata

Ajastute tagune tuul toob

Põlvede tagused mõtted

Seiskun vaikin kuulatan

Laman enese sängis

Vaatlen kuidas inimesed pöörlevad

Ümber iseenda mängivad

Keerukuju allika juures ja

Viskavad pikali

Ülal taevasinas lainetavad

Tuhanded pilved nende peegeldus

Allikal toob meelde olemise

Pilved nagu naeraksid

Allikas naerab vastu

Lahti lasta las voolab minema

See mida enam vaja pole

Avada ennast las voolab sisemusse

See mis pilved ja allika

Üheks ja samaks teeb.

 

Läheb mööda

         Trammirööpaid

Helesinine

         Vares

Kelle jalgade alla

Vee peal

       Ilmuvad lestad

Kelle keha katavad

         Siis soomused

Kui vihm ta peale

      Sajab

Läheb mööda

Trammirööpaid

  Vares

Helesinine

Silmad söemustad

Seemneterad

              Igas hetkes

Kasvab neist

Vaikseid

           Raadiolaine-

Sahinaid

Neoonseid roheseeni

       Ta läheb

Ta tee on talle teada

     Ta seob üheks tuleviku

Ja väga kauge ajaloo

   Ta läheb mööda

Trammirööpaid

              Valgele väljale

Valge välja

     Valge heli sisse

               Ja siis......

  vaaaaaaaaaashshshshshhshhhhhhhhhhhh
              .......

 

Nüüd ärkab

Ja ilmub

Linnujalgne

Elevanditaoline

Suure seene all elav

Ürgaegne olend

Oma londiga ta puhub

Ja sööb enda sisemist õhku

Ihu ja

Ilu

Ta on siin

Enne, kui öö

Värvib tumedaks metsad

Ja põllud

Enne, kui

Taevas on võitlevad tuled

Ja kuulid