Kui olin laps

Olid öösiti väravad avatud

Keegi käis ringi ta pea

Oli nagu äraõitsenud võilill.

Ta hõljus läbi akna sisse

Ja läks läbi toa edasi

Teistesse ruumidesse

Nii oli pidevalt.

Ma ei maganud öösiti

Vaid klõksutasin kurguga hommikuni

Kõlavaid tokse.

Ja vahel pärast uinumist,

Ärkasin kogu kehaga voodi kohal

Järgmisel hetkel pratsatasin alla

Nii kartsin ma magama jäämist.

Mulle öeldi alati

Et kõik on loomulik

Mulle öeldi alati

Et kõik on võimalik.

Ja alles siis, kui kooli läksin

Hakkasid hägustuma pildid

Sest seal ei olnud enam

Kõik see loomulik

Sest kooli järgi kõik see

Polnud võimalik

Kuid ometi

Ma mäletan.

 

 

Vajun pilti

Need majad on minu majad

See tee on minu tee

Vajun pilti krobelise seina pragudest

Tõusevad taas putukad või on nad sisalikud

Ma ei tea.

Uni on ärkvelolek ma maandun kellegi

Ripsmete otstele

Olen tera kellegi silmis ja see keegi on suur

Pühib mu minema varrukaga ma taarun

Ma vaarun ja avan oma tiivad

Et lennata tagasi

See seinapragu mu majas on mu kodu

Selle vahele olen tassinud udupeeneid tolmuteri

Et ehitada endale pesa

Putukad kõikjal putukad peletan nad eemale

Nad on nii suured

Kuid ometi peletan nad eemale

Ja jõuan tagasi seinaprakku.

Olen tagasi kodus ja unistan lennust

Mil taas ärkan

Kellegi ripsmete peal.

 

07.02.21