Ootel

Nendest külmadest

Sõjakäikudest sünnib

Uusi aprillikuu õhtuid

Neelatud vähkide

Laulust

Aga mis küll siis teha kui tädi

Kes peksab ajalookaasi

Vastu kurte linnamüüre

Ise on äkitsi vait

Sinu paberikuhjad järsku

Ongi vaid

Paberikuhjad

Ja kedagi appi ei oska ma paluda

Mis sa küll teed oh tädi

Kui kõik sinu ümber on vait

Sinu uuestiksünniks

On meelespea

Just sinu silmade värvi

Vaikne maailm
Lintidega kaetud väljakud
Majad akendeta seinad
Kass kondab üksi
Mööda metsa
Kütib hiiri põldudelt
Veel paar nädalat tagasi
Magas ta kellegi kaisus
Keda enam
Ei olegi
Vaikne maailm
Ootusärev ja tumm
Kõrvad teravaks ihutud mõõgad
Et märgata ohtu
Kuhu küll minna
Kui kuskile minna ei saa
Kuhu panna oma hirmud
Ja kaotused
Kui pole anumat
Kuhu need mahuks
Muutuda gaasiks
Ja lenduda
Ära
Alles vaid lintidega kaetud
Tänavad.

 

17.04.22

 Ma ei rõõmusta kellegi surma üle Siin pole ühtegi võitu Ma ei hõiska pärast ühtegi Elutut keha Ma ei laula pärast ühtegi alla tulistatud lennukit Noorus on kõigil sama Sõda on kõikidel üks Vend venna järel kaevikus jagab Slaavlane slaavlasele sigaretti Uskuge Uskuge ometi Vend venna järel kaevikus jagab Slaavlane slaavlasele sigaretti Sõda on kõikidel üks Ja ootus samuti Oleks vaid ometi rahu.

03.03.22

 

Rusuv vaikus

Hoonetes kus enne oli elu

Hoonetes millel olid seinad

Rusuv vaikus

Kõikjal tumm ja sumbune õhk

Ootamas uut häiresignaali

Inimesed keldrites

Inimesed väljal

Aga ka metsades, taludes

Kõik nad ootavad uut valangut

Päike oli täna tõustes

Nii erepunane

Ta tilkus endast alla

Loomad hulguvad

Teadmata suunda

Korteritest tänavatele

Ja sealt metsa

Lagunenud, pommitatud majade varemeisse

Elama.

Iga millimeeter elavast vaid ootab

Millal see kõik

Ometi lõpeb

 

02.03.22

 

Kui nad surid

Ei teadnud nad midagi

oli vaid hirm

sadas kuule

Kuni üks hetk

Kõik oli valge

Ja nad seisid

Eneste laipade keskel

Nõutult vaatasid neid

ja vaikisid.

Oleks neil nüüd

Vaid jõudu

Tõusta ja minna

Kaduda enesesse

Enese sisse

Nii lõputult ära

Et järgmine ärkamine

Uues kehas

On mujal

On seal, kus on rahu

Ja ilu.

 

01.03.22

 

Suur rott on veel alles

Ta on kõik väikesed ära söönud

Suures veinitünnis veeres

Üle laeva üle kajutite tekile

Peaaegu veeres merregi

Tünn püüti kinni ja tõsteti

Tagasi laevale et suur rott

Ennustaks hukku

Kõik kardavad ta pisikesi pruune silmi

Jultunud pilk igas hetkes

Iga purukese juures iga kübeme juures

Sadu on ta tapnud

Ja tapaks veel

Kui vaid saaks

Ta lastakse laevale lahti

Ta jalutab seal ta on valitseja

Kõigi üle

Laeva ja inimeste

Inimeste ja laeva

Suur rott kõik oma

Liigikaaslased juba ammu

Alla neelanud

Piidleb sind unetut

Kajuti naril

Su kael

Tuikleb nii tugevalt

teeb häält

Hunnik saepuru nurgas lõhnab

Ja kutsub

Rotti endasse 

Nägema und 

Oma lastest.

 

09.02.22

 

Kõik lihtsalt lähevad kuhugi

Need vihmasegused teed on ammu

Juba minevik

Kõik lihtsalt lähevad kuhugi

Maailm kaob

Tuleb uus.

Uus linn uued inimesed

See päike pole ammu enam sama

Mis ta oli siis kui olid veel väike laps

Siis oli ta soe ja temaga tundsid end kodus

Nüüd põgened varju

Ja tema on kõrvetav tulekera

Kes haavab

Need linnud ei ole enam ammu samad

Võib olla isegi sugupuu neil pole sama

Nendega, kes kunagi olid

Maailm vahetab värvi

Mandrid vahetavad kohti

Kuu muutub tolmuks ja sajab

Liivana maa peale

Mitte miski pole enam sama

Ainult sina istud ühe kõrge mäe tipus

Loendad peakohal pilvi

Ja mäletad seda

Mis kunagi oli.

 

25.10. 21