Kuskil mägedes elab keegi

Kelle pilk on jahe ja karge

Kes igal hommikul ärkab

Ja kirjutab lõputuid ridu

Ta nahk on tõmmu ja päikesest praakund

Kuid silmad on allikavesi

Nii läbipaistvad ja ausad nad on.

Kuskil mägedes elab ta alustab

Päeva igal hommikul lauldes

Kirjutab lõputuid ridu

Läheb viib kitsi välja

Ja korjab mägedelt taimi

Õhk toob temani uudiseid

Ja järv on see, kes peseb

Tema jaoks alati

Iga hommik on kingitus

Iga õhtu on tänu.

Silmad kumavad jääkülmalt

allikaveelt.